Kõrgtrükk on trükitehnika, mille puhul paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad. Siledast plaadist uuristatakse välja need osad, mis paberil peavad paberikarva jääma. Kõrgtrükk pärineb aastast 1439, mil Johannes Gutenberg leiutas protsessi, milles üksikud tähed olid metallist valatud. Ta kasutas seda “liikuvat tüüpi” ühel esimesel teadaoleval trükipressil. Tema esimene masin oli trükkimiseks kohandatud viinamarjade pressimismasinast. Esimene selles tehnikas trükitud raamat on tuntud Gutenbergi Piiblina. 1456. aastaks oli seda trükitud 180 eksemplari.

Mitmed kultuurid, eriti Hiina ja Korea, katsetasid samuti varakult erinevate trükimeetoditega. Sellegipoolest kõrgtrükk levis, kuid selle kõige suurem sotsiaalne ning kultuuriline mõju avaldus siiski Euroopas. Gutenbergi leiutis levis Euroopas jõudsalt ja 1500. aastaks oli siin juba  üle 1000 trükikoja. Gutenbergi trükitehnoloogiat peetakse üheks tänapäeva kõige olulisemaks leiutiseks.

Kõrgtrükitehnikat on kasutatud 500 aastat, kuid kahekümnenda sajandi keskpaigaks jäi kõrgtrükk ajale jalgu ning tulid kasutusse uued tehnoloogiad.

Viimasel ajal on kõrgtrükk muutunud taas populaarseks ning tunnustatud käsitöövormiks, mille käsitlemine nõuab vilumust. Üheks võimalikuks põhjuseks võib pidada nähtust “digitaalne väsimus”. Nimelt ollakse tüdinenud digitaalselt valmistatud kujutistest ning soovitakse taas käsitsi valmistatud teoseid. Võib ka väita, et disain on teinud täisringi  – käsitööst digitaliseerumise ja tagasi käsitöömeisterlikkuse juurde.